Eesti rahvusvaheline tunnustamine

Tartu rahuleping oli Eesti Vabariigi esimene rahvusvaheline leping ja esimene rahvusvaheline tunnustus.
See on avaldatud Rahvasteliidu lepingute kogumiku XI köites (1922) numbriga 289.

Eesti rahvale ja riigile on Tartu rahuleping selleks kõikumata aluseks, millele rajatud ta rahvusvaheline seisukord, sest alles pärast selle sõlmimist pidasid teised riigid võimalikuks Eesti riiki tunnustada lõplikult ja seaduslikult, de jure, iseseisvaks ja rippumatuks. [—] Selles seisnebki Tartu rahu üleilmne tähtsus, et see kesköine rahu tõesti uue ajaloojärgu nurgakiviks sai, mis ühe aasta jooksul pea kogu Ida-Euroopa rahujalale seadnud. Kuid Eesti oli korra eelsammuja osasse pandud, tema pidi teed rajama. Ja seda ta tegi õnneliku käega, ise saavutades ausa rahu, ja oma lepinguosalistele andes väljapääsutee umbtänavalt.

Ants Piip. Püha rahu. – Õiguse jõud. Tartu, 2007, lk 201, 238.

Euroopa riigid pidasid Balti riikide olukorda ebakindlaks ja majanduslikult nõrgaks ega kiitnud heaks Venemaa jagamist, mida Balti riikide tunnustamine oleks tähendanud. Enne 1921. aastat tunnustasid Eestit de jure vaid Soome ja Poola. Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia otsustasid Eestit tunnustada alles 1921. aasta jaanuaris pärast Entente’i riikide ülemkogu, kui enamlased olid Venemaa kodusõja võitnud ja kehtestanud oma võimu kogu maal ning sõlmitud oli Nõukogude-Poola rahuleping. Balti riigid vahetasid omavahelise tunnustamise noodid 1921. aasta kevadel. Saksamaa tunnustas Eestit de jure 1921. aasta mais, andes mõista Saksamaa rahandus- ja tööstusringkondade huvi Eesti vastu. Ameerika Ühendriikidelt saabus tunnustamine juulis 1922.

Gori. De jure 
Sipelgas, 1919, nr 9. 

Eesti kaart. Pariisi Eesti Saatkond, 1920. Rahvusarhiiv

Johan Laidoneri märkused kaardil:
See kaart oli tarvitusel I Rahvasteliidu täiskogu koosolekul Genfis, kus sai üles võetud Eesti Vabariigi vastuvõtmise küsimus Rahvasteliitu ja ühes sellega Eesti Vabariigi de jure tunnustamine suurriikide poolt.
Niisugune kaart sai välja jagatud neljakümne riigi delegatsioonidele, kes olid esitatud Rahvastliidu täiskogu koosolekul Genfis 1920. a ja sellega oli seekaart nii ütleda Eesti Vabariigi esimeseks geograafiliseks visiitkaardiks.
Tegelik riigipiir rahulepingu järele Venega ja vaherahu järele Lätiga on kaardile trükitud punase värviga Pariisis sügisel 1920. a

Eesti katsed saada Rahvasteliidu liikmeks kandsid vilja 1921. aasta septembris ja Eestist sai rahvusvahelise maailma täieõiguslik liige.

1921. a. täiskogu istungile saadeti meie poolt mitmemeheline delegatsioon, kellele tehti ülesandeks maadelda Genfis selle eest, et meie liikmeküsimus kiiresti otsustataks. Delegatsiooni juht oli välisminister A. Piip. Liikmed olid: K. R. Pusta, A. Anderkopp, A.Schmidt ja J. Lattik. Meenuvad nood pinevad päevad, kus meil tuli käia üksikute liidu liikmete juures ja neilt paluda toetust meie küsimuse hääletamisel. Mind saadeti selliste saadikute juurde auku pähe raiuma, kes olid kas otseselt kirikutegelased või siis seisid muidu lähedal kirikule. [—] Istusime iga päev üleval rõdul kui niisugused, keda veel ei lubatud alla saali õigete saadikute keskele tulla. Ootasime oma saatuse otsustamist. Too oli Rahvasteliidu teine täiskogu, kes siis Genfis istus. Õhtuti arutasime võõrastemajas päevasündmused ja käigud läbi ning sepitsesime plaane homse päeva jaoks. Ühel koosolekul langes siis otsus: vastu võtta.

Jaan Lattik. Teekond läbi öö. Vadstena, 1950, lk. 220.
Eesti delegatsioon Rahvasteliidu II täiskogu koosolekul 1921 Genfis. Vasakult: Ado Anderkopp, Ants Piip (esimees), Karl Robert Pusta, Jaan Lattik ja August Schmidt. Rahvusarhiiv 


See [Tartu rahuleping] tähendab maailma demokraatliku murrangu algust, mille lõppu me täna veel ei näe. See tähendas Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni sõnastatud enesemääramisõiguse kaitsmist ja teostamist olukorras, kus endised koloniaalvõimud sellest huvitatud ei olnud. See tähendas Eesti enesekindlust, ennekõike siis Eesti võitu Eesti enda sulasementaliteedi üle. Eesti võttis enesele suure vastutuse maailma ees, tunnustades esimesena Nõukogude Venemaad. Ning vastupidi, Nõukogude Venemaa võttis endale kohustuse tunnustada igavesteks aegadeks Eesti Vabariiki kui iseseisvat rahvusvahelise õigusesubjekti.
Siit ongi alguse saanud Eesti õiguslik järjekestvus, mis Nõukogude Liidu lagunemisel juhtis meie riiki tagasi demokraatlikku maailma ja taastas meie diplomaatilised, majanduslikud, julgeolekupoliitilised ja ennekõike vaimsed sidemed selle maailmaga, kuhu me oleme ka kõige raskematel aastatel kuulunud.

Lennart Meri. Vabariigi Presidendi kõne Tartu rahu 81. aastapäeva aktusel Estonia kontserdisaalis
2. veebruaril 2001.