1920 Rahulepingu sõlmimine

Tartu rahuläbirääkimised. Vasakul Eesti, paremal Vene delegatsioon. Vasakult: Aleksander Oinas, Mait Püümann, Julius Seljamaa, Jaan Poska, kindralmajor Jaan Soots, Ants Piip, Karl Ast.
Foto: A. Lomp, Rahvusarhiiv 

Läbirääkimiste teises etapis, mis algas jaanuaris 1920, tegeleti peamiselt majandusküsimustega. Kuna mõlemad pooled loobusid sõjakahjude nõudmisest, siis puudutasid majandusküsimused eelkõige Vene riigi varade jaotamist, Eestist evakueeritud varade staatust ja majandussidemete arendamist. Peamine töö toimus majandus- või redaktsioonikomisjonis, kus Poska ja Piip ning Joffe ja Gukovski lahendasid keerukamaid probleeme. Lepingu eesti- ja venekeelse teksti toimetajaks oli keeleteadlane Johannes Voldemar Veski.

Liitlasriigid tühistasid 16. jaanuaril majandusblokaadi Venemaa suhtes. See kergendas Eesti rahvusvahelist olukorda, kuid muutis Venemaa esialgset heasoovlikumat lähenemist jäigemaks. Venemaa lootis astuda liitlasriikidega läbirääkimistesse ja ei soovinud eestlastele järeleandmisi teha. Paarinädalase venitamise järel oli rahuleping 31. jaanuariks valmis. Allakirjutamine pidi toimuma 1. veebruaril, kuid leppe tekstis olnud komavea tõttu nihkus see edasi järgmisele päevale. 

2. veebruaril 1920 kell 00.45 allkirjastati rahuleping Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel.

Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel

Eesti rahudelegatsiooni esimees Jaan Poska Eesti-Nõukogude Venemaa vahelisele rahulepingule alla kirjutamas.
Foto: Parikas, Rahvusarhiiv
Eesti rahudelegatsiooni liige Mait Püümann Eesti-Nõukogude Venemaa rahulepingule alla kirjutamas; vasakul seisab delegatsiooni sekretär Rein Eliaser. Foto: Parikas, Rahvusarhiiv
Vene rahudelegatsiooni esimees Adolf Joffe rahulepingut alla kirjutamas
Rahvusarhiiv

Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos – täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust.

Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele 2. veebruaril 1920 pärast rahulepingu allakirjutamist

Eduard Laaman. Jaan Poska : Eesti riigitegelase elukäik. Tartu, 1935, lk. 138.

Tänane rahu on kesköine rahu. Ja nagu uus päev peale hakkas, nii saab ka Tartu rahu olema uue ajajärgu alguseks. Ta seab Eesti-Vene vahekorra sõbralikule alusele, ning toob samal ajal välja Vene nõukogude riigi tema senisest ilmast lahutatud ja isoleeritud seisukohast.  

Ants Piip. Tartu rahu. – Õiguse jõud. Tartu, 2007, lk 214–215. 

Punkt kolmveerand 1 öösel jätsid kummagi delegatsiooni esimehed piduliku küünlatule valgel oma allkirjad värskele lepingule. Kreutzwaldi ja Jannseni marmornäod vaatasid rahulolevalt loorberipuie vahelt: nende elutöö oli sel ajaloolisel ööl leidnud väärilise kroonimise. Mõne minuti jooksul olid rahulaua tindipotid, kuivatuspressid ja sulepead saanud muuseumi esemeiks.  

Voldemar Kures. Seitsme lukuga suletud raamat. I köide. Tartu, 2006, lk 22. 

Eesti-Wene rahuleping ja meie tulewiku-wäljawaated
Päewaleht, 5. veebruar 1920.

Eesti ja Vene rahulepingu kinnitamise seaduseelnõu esimesel lugemisel Asutava Kogu istungil 10. veebruaril 1920 tervitati lepingu sõlmimist, kuid muretseti ka tuleviku pärast. Rahuleping kinnitati 13. veebruaril 1920.

Selle rahulepingu tegemist ja tema sisu võidaks hinnata kuidas tahetakse. Igatahes on aga üks asi selge, et meie oma rahva jõu alalhoidmiseks pidime igaks juhtumiseks ära kasutada katsuma igat võimalust, et sõjategevust lõpetada. Ausas rahutahtmises kinnitasime nüüd selle rahu selles lootuses, et meil enam ei ole tarvis sõjariistu tarvitada, ühtlasi aga jääme valvama oma riigi iseseisvuse ja julgeoleku eest.

Jaan Tõnisson. Asutava Kogu protokoll nr 104, 10. veebruar 1920
Peaminister Jaan Tõnisson. Foto: Parikas, Rahvusarhiiv

Selle rahulepinguga ei kindlusta meie endale ainult rahuliku töö juurde asumise võimalust, ei kindlusta ainult rahujalal seismist oma naabriga, vaid selle rahulepingu kaudu kindlustab  Eesti oma riiklikku iseseisvust ka Lääne-Euroopas.

Karl Ast. Asutava Kogu protokoll nr 104, 10. veebruar 1920
Karl Ast. Foto: Parikas, Rahvusarhiiv

Et Lenin tähtis mees on, siis analüseerisin mina tema sõnu. Siin on öeldud: „Varsti pannakse ka Eestis nõukogude vabariik maksma”. Käega katsutav, et Lenin otsib omale lootust ja kes lootust otsib, selle meeleolu juba hea ei ole. Lenin’ile peab selle eest tänulik olema, et ta oma arvamise otsekohe välja ütles. Lenin loodab, et uus rahuleping palju parem saab olema ja et seda uut rahulepingut teeb tema juba enamlise Eesti valitsusega; et iga rahuleping pärast sõda tehakse, siis tähendab, et Lenin loodab Eestit sõjaliselt lüüa siis, kui ta omale enamlise valitsuse on muretsenud. See olgu meile hoiatuseks, et meie enamlist valitsust mitte sisse ei laseks, vaid ta üle täieliku võidu saaksime. Selle peale põhjendades palun ma Eesti-Vene rahulepingut vastu võtta.

Jaan Poska. Asutava Kogu protokoll nr 104, 10. veebruar 1920

Rahulepingu sõlmimise uudise võttis rahvas vastu rahulikult. Rahudelegatsiooni saabumist Tallinna, kus raudteejaama hoone oli kaunistatud lippude, loorberipuude ja kuuskedega, tervitasid 3. veebruaril Asutava Kogu esimees August Rei, peaminister Jaan Tõnisson, ministrid, parlamendisaadikud, kõrged sõjaväelased, asutuste ja seltside esindajad, orkester ja auvahtkond. Jaamaesine ja tänavad olid rahvast täis. Suurt rõõmupidu aga ei järgnenud, rahulepingut peeti sõja lõpetamise loomulikuks tagajärjeks ja mõeldi juba riigi ülesehitamisele ning kaitsevõime tugevdamisele. Kaheldi enamlaste rahusoovis ja kokkuleppe püsivuses, püüti näha nende tegelikke motiive.