1919 Rahukonverents

Eesti Vabariigi delegatsiooni liikmed Tartu rahukonverentsil. Vasakult: Ants Piip, kindralmajor Jaan Soots, delegatsiooni juht Jaan Poska, Julius Seljamaa, Mait Püümann. Rahvusarhiiv 
Jaan Poska
Rahvusarhiiv

Rahukonverentsi esimene istung algas 5. detsembril kell 10.10.
Kõneluste esimese etapi peamine eesmärk oli sõjategevuse lõpetamine ja vaherahu sõlmimine. Vaieldi Eesti iseseisvuse tunnustamise, sõjaliste tagatiste ja riigipiiri üle. Läbirääkimised katkesid korduvalt, kuna piiriküsimuses ei jõutud kokkuleppele.

Rahukonwerentsilt. Poska kõne avakoosolekul
Päewaleht, 8. detsember 1919.

Eesti-Vene rahuläbirääkimised toimusid Tartus Aia tänav 35 (praegu Vanemuise tänav). Foto: Parikas  
Rahvusarhiiv 

Kuni 20. detsembrini 1919 ei olnud lepingu väljavaated kuigi selged. Kuna rahu vastu teatud kihutustöö edasi kestis meie oma parempoolsete, Vene valgete ja mõningate välisriikide esindajate poolt, tõlgitseti üldse meie rahuläbirääkimisi ainult viljatu ajaviitena. Kuna aga pahempoolsed erakonnad (Tööerakond ja sotsialistid) kategooriliselt rahu nõudsid, siis tuli ka J. Tõnissoni valitsusel selles asjas kindel seisukoht võtta, mis pärast 20. dets väljendus tõsises soovis katsuda rahu saavutada, ja niipea kui see mõistlikult võimalik. Suurt julgust rahupooldajatele andis ka me laia silmaringiga ülemjuhataja kindral Laidoner [—].

Ants Piip. Tartu rahu. – Õiguse jõud. Tartu, 2007, lk 222.

Jõululaupäevaks 1919 loodeti vaherahu alla kirjutada, kuid Vene pool nõudis 10-verstast neutraliseeritud ala Narva jõe mõlemal kaldal. Pärast jõule jätkus sõjategevus uue hooga ning alles pärast Vene vägede rünnaku tagasitõrjumist Narva rindel võtsid venelased oma nõude tagasi ja 31. detsembril jõuti vaherahukokkuleppeni. Eesti rahudelegatsiooni juht Jaan Poska ja Vene SFNV delegatsiooni uus juht Adolf Joffe kirjutasid Tartus alla vaherahulepingule, kus parafeeriti peamised poliitilised kokkulepped: Eesti iseseisvuse tunnustamine, riigipiir ja julgeolekutagatised. Need kokkulepped lülitati hiljem muutusteta rahulepingu koosseisu.

Vaherahu hakkas kehtima 3. jaanuaril 1920 kell 10.30.

Eesti Vabariigi rahudelegatsiooni liikmed Ants Piip ja polkovnik Victor Mutt konverentsi hoone juures  
Rahvusarhiiv 
Nõukogude Venemaa rahudelegatsioon konverentsi hoone ees 1. veebruaril 1920. Vasakult: kantseleiülem Vera Solts, ROSTA sõnumisaatja M. Levidov, saatkonna sekretär Nikolai Klõško, sidetehnik Šemjakin, sõjaväeekspert kindralmajor Fjodor Kostjajev, esimees Adolf Joffe, mereasjanduse ekspert Konstantin Benckendorff  
Rahvusarhiiv 

Baltimere neutraliseerimise küsimus oli meie poolt sellel kujul üles võetud, et Soome laht saab neutraliseeritud, ja nii hästi Eesti, kui Vene riik müüvad omad sõjalaevad maha. Kuid selles ettepanekus oli meie päris mõte sedavõrd avalik, et Joffe naerul näoga hakkas seletama, et ega see ettepanek ikka tõsine pole, sest ega eestlased ikka venelaste käest ei saa nõuda ega neid ei saa sundida, oma laevastikku ära hävitama, kuna eestlastel midagi hävitada pole. Vastasin, et meil on ju ka laevastik. Kindral Kostjajev hakkas sõrmede peal lugema, kui nõrk meie laevastik olevat: „4 kuni 6 miiniristlejat, 2 kuni 4 veealust paati jne.“ Oli näha, et enamlased kõik omad põhjalastud laevad meie käes arvasid olevat. Vastasin, et kas see siis laevastik pole, kui nad aga korras on ja vaprad mehed peal on, kuna venelaste omad korratud on ja välja ei saa tulla. Pika läbirääkimiste peale sai Balti mere neutraliseerimiste küsimus ikkagi läbiviidud, olgugi, et teisel kujul.  

Jaan Soots. Mälestused rahutegemisest ja Tartu Eesti-Vene konverentsilt.
Tallinn, 1921, lk 15–16. 
Gori. Да здравствует мир!  
Sipelgas, 1919, nr 8.