1919 Rahukõnelused

Juba 1919. aasta suvel soovis Eesti Vabadussõda lõpetada, kuid valitsus pidi arvestama liitlasriikide ja naabermaadega, kes olid vastu rahukõnelustele enamlastega.
Augustis tegi Nõukogude Venemaa katset alustada Eestiga rahuläbirääkimisi: 31. augustil tegi välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin rahuettepaneku. 

[—] tuligi see võimalus, sest Vabariigi Valitsusele oli ettepanek tehtud nõukogude valitsuse poolt rahuläbirääkimistesse astuda. See ettepanek võeti vastu ja Vabariigi Valitsus informeeris välisministeeriumi kaudu kõiki liitriikide valitsusi ettepaneku kohta, mis Vene nõukogude valitsuse poolt tehtud, kui ka selle vastuse kohta, mis selle peale Eesti Vabariigi Valitsus oli andnud. Ühtlasi palus Vabariigi Valitsus liitriike nende seisukohta selles asjas Vabariigi Valitsusele teada anda. Kõikidest liitriikidest, kelle poole informeeritud, vastasid ainult kaks. Ja esimene vastus, mis kätte saadi, oli meie kõige suurema toetaja Inglise valitsuse poolt. See vastus oli eitav. Inglise valitsus kirjutas oma teadaandes, et tema ei leia, et soovitav oleks praegu rahutegemine enamlastega ja et Eesti peaks nii talitama, et see vastaks liitriikide plaanidele. 

Jaan Poska. Asutava Kogu protokoll nr 104, 10. veebr 1920.
Foto: Parikas, Rahvusarhiiv

1919. aasta mais moodustatud Otto Strandmanni valitsus ei suutnud rahuküsimust otsustada. Rahvaerakond tajus Eesti sõjalist ja majanduslikku kurnatust ning otsis uue valitsuse loomiseks kokkulepet Asutava Kogu enamusparteide – sotsiaaldemokraatide ja Tööerakonnaga. Alles novembris ametisse astunud Jaan Tõnissoni valitsus kiitis rahuläbirääkimiste taasalustamise ettepaneku heaks.

Meie parempoolsed ning vanemad tegelased kartsid väga isoleerimist liitlastest ja Balti riikidest, mispärast nad olid üles seadnud juhtnööriks rahu saavutada ainult kahel tingimusel: 1) et rahupoliitika kui ka rahuleping ise enne liitlaste, eriti inglaste poolt heaks kiidetaks, et sellega „rahul ollakse”, mitte ainult et vastu ei olda, ja 2) et rahu peab tehtama ühiselt Balti riikidega, mis võimaldab niihästi paremaid rahutingimusi kui ka on kindlustuseks, et neid tingimusi täidetakse. Sellekohaselt oli parempool meie eraldi rahu vastu. Nii oli meie oma inimeste keskel kahesugune meeleolu ja kaks poliitikat.

Ants Piip. Tartu rahu. – Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide. Tallinn, 1930, lk 379.

Septembri keskel tuli Tallinnas kokku Balti riikide esimene konverents, millest võtsid osa Eesti, Läti, Leedu ja Soome ning mille põhieesmärk oli välja selgitada valmisolek ühiseks rahulepinguks Nõukogude Venemaaga. Kuigi rahusoovi deklareerisid kõik konverentsil osalenud riigid, oli reaalsest rahust huvitatud vaid Eesti valitsus.  

17.–18. septembril toimus Pihkvas Eesti-Vene rahukõneluste nõupidamine, kus mõlemad pooled deklareerisid rahusoovi, kuid läbirääkimised otsustati edasi lükata, kuniks Läti, Leedu ja Soome valitsus on andnud läbirääkimiste alustamiseks oma nõusoleku. Eesti delegatsiooni juhtis Asutava Kogu liige Ado Birk ja Vene delegatsiooni rahvakomissar Leonid Krassin.  

Pihkva rahuläbirääkimised.
Leonid Krassin ees vasakult esimene 
Rahvusarhiiv
Ado Birk. Foto: Parikas, Eesti Rahvusraamatukogu

Meie esimese rahusammu tagajärjed
Päewaleht, 20. september 1919 

Septembri lõpus-oktoobri alguses peeti Tartus Balti riikide teine konverents, kus otsustati minna Venemaaga rahuläbirääkimistele üheskoos, Soome soovis siiski enne rahuküsimust parlamendis arutada. Novembris toimunud kolmandal konverentsil tekkisid riikide esinduste vahel tõsised lahkarvamused ning selgus, et rahu võimalikult kiiret sõlmimist taotleb vaid Eesti ja ühiseid läbirääkimisi ei tule. 


Läbirääkimised sõjavangide vahetamise küsimuses, 17. november. Vasakult: Leedu esindajad kapten M. Nackevičius ja Leedu esindaja Lätis ja Eestis J. Šliupas, 2. diviisi staabiülem polkovnik Victor Mutt, Eesti Vabariigi välisminister Ants Piip, (tagaplaanil) Asutava Kogu liige Arnold Schulbach (Süvalep), välisministeeriumi juriskonsult Nikolai Maim, (tagaplaanil) välisministeeriumi juriskonsult Peeter Ruubel, Vene SFNV Välisasjade Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov ning Läti esindajad – apellatsioonikohtu esimees A. Bergs ja Rahvusnõukogu liige A. Friedenbergs. Foto: A. Lomp, Rahvusarhiiv