1918-1919 Vabadussõda

11. novembril 1918 allkirjastati Prantsusmaal Compiègne’i vaherahu, mis lõpetas Esimese maailmasõja.
Liitlasriikide ja Saksamaa vaheline rahuleping allkirjastati Pariisi rahukonverentsil 28. juunil 1919. Selle tulemusel pidi Saksamaa loovutama oma piirialad, mistõttu kaotas osa territooriumist ja oma koloniaalvaldused, pidi maksma suuri reparatsioone ja tema sõjalist võimekust piirati. Eesti delegatsiooni juhtis konverentsil välisminister Jaan Poska. Eesti iseseisvuse küsimust rahukonverentsil küll ei arutatud, kuid Suurbritannia ja Prantsusmaa andsid Eesti Vabariigile de facto tunnustuse.  

11. novembril 1918 alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus ja tehti algust Eesti sõjaväe loomisega. 19. novembril kirjutasid Eesti Ajutise Valitsuse ja Saksamaa esindajad alla võimu üleandmise lepingule. Sellega andis Saksamaa kogu Eesti territooriumil võimu lõplikult eestlastele. Kasutades ära Saksa vägede lahkumisega tekkinud olukorda, koondas Nõukogude Venemaa oma väed Eesti piirile.  

28. novembril 1918 tungis Punaarmee Narvas üle Eesti piiri – algas Vabadussõda. 

Eesti Rahvusraamatukogu

1918. aasta detsembri lõpuks õnnestus Punaarmeel vallutada suur osa Eestist. Jaanuaris 1919 andis Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner käsu vastupealetungiks. Tänu soomusrongide ja meredessantsalkade kiirele ja otsustavale tegutsemisele vabastati enamlastest veebruari alguseks kogu Eesti territoorium.  

Soomusrongi nr 1 meeskond. Foto: Parikas 
Rahvusarhiiv 

Juunis-juulis toimus nn Landesveeri sõda, mille käigus lõid Eesti väed sakslaste väegruppi, kuhu kuulusid baltisaksa aadli esindajad. 19.–23. juunil toimus eestlastele võidukas Võnnu (Cēsise) lahing. 3. juulil sõlmiti Eesti ja Landeswehri vägede vahel sõjategevuse lõpetamise leping.