Põhiõigused Eesti põhiseadustes

Ainuüksi põhiõiguste asetus Eesti esimestes põhiseadustes oli omas ajas täiesti erakordne.
Nii Ameerika Ühendriikides kui ka Prantsusmaal oli põhiõiguste deklaratsioon vaid konstitutsioonile lisatud dokument. Weimari konstitutsioonis oli see küll sotsiaaldemokraatide survel lülitatud põhiseaduse teksti, aga alles lõppu, pärast enam kui sadat artiklit riigi korraldusest ja riigiorganitest. Eesti seaduses oli põhiõiguste peatükk alguses. Pole kahtlust, et riigi esimesed arhitektid võtsid omaks lihtsa, kuid põhjapaneva mõtte: Eesti riigi mõte on olla põhiõigusi kaitsev õigusriik.

Hent Kalmo, Marju Luts-Sootak. Eesti riik kui kunstiteos
Sirp, 6. sept. 2019, lk 12. 

1918
Eesti esimene põhiõiguste kataloog sisaldus „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“ 

1. punkt sätestas võrdsuse põhimõtte: „Kõik Eesti Vabariigi kodanikud, vaatamata usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.“ 

3. punkt sätestas põhivabadused: „Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streigivabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduse alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.“ 

1919
Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra põhiõiguste peatükk „Kodaniku õigustest ja kohustustest“ 

Dokument sisaldas viiest paragrahvist koosnevat peatükki, kus sätestati üldine võrdsus ja tasuta kohustuslik algharidus. Võrreldes manifestiga olid lisandunud kirjavahetuse saladus ning südametunnistus- ja keelekasutamisvabadus. 

1920
esimese põhiseaduse II peatükk „Eesti kodanikkude põhiõigustest“ 

Sätestati üle kahekümne põhiõiguse, samuti võrdsuse seaduse ees. Põhiõiguste kataloog sisaldas olulisemaid klassikalisi vabaduspõhiõigusi: kodu puutumatus, usu- ja südametunnistusvabadus, teaduse-, kunsti- ja väljendusvabadus, sõnumisaladus, liikumis- ja elukohavalikuvabadus, koosolekuvabadus, kutsevabadus, omandivabadus jt. Majandusliku elu korraldamine pidi vastama õigluse põhimõtteile, et kindlustada inimväärne ülalpidamine. Peatükk ei sisaldanud kodanike kohustusi. 1920. aastate riigiõigusteooria alusel olid kodanike kohustused riigi ees põhiõigustele automaatselt juurde mõeldavad. Väga eesrindlik oli vähemusrahvaste õiguste tagamine.  

Esimese põhiseaduse § 12: Teadus, kunst ja nende õpetus on Eestis vaba. Õpetus on kooliealistele lastele sunduslik ja rahvakoolis maksuta. Vähemusrahvustele kindlustatakse emakeelne õpetus. Õpetusandmine seisab riigi ülevalve all.
Foto: F. Peerna, Rahvusarhiiv

Esimeses põhiseaduses sätestatud põhiõigused on püsinud terve sajandi ja leidnud koha ka praeguses põhiseaduses. 

Õigused soost olenemata 

Ma tahtsin siiski naisterahvana selle poolt rääkida, et see tähtis eelnõu saaks 1 lugemisel vastu võetud. Vene revolutsioon tõi meile suure kingituse: esimest korda valimistele minna. Pean ütlema, et põhiseaduse kokkuseadmisel ühtki häält kuuldavale ei tulnud, kes oleks julgenud meilt neid õigusi võtta. [—] Väga tarvilik on, et demokraatlikus riigis meie, naised, avalikust elust osa võtame. [—] Ei või olla avalikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad soost.

Minni Kurs-Olesk. Asutava Kogu protokoll nr 134, 28. mai 1920. 
Eesti Naiste Liidu juhatus 1920-1922, keskel istub Marie Reisik
Rahvusarhiiv

Rahvusvähemuste kaitse 

1920. aasta konstitutsiooni põhiõiguste osa on märkimisväärne just seetõttu, et selles on üksikasjalikult määratletud vähemuste kaitse. Seda täiendati veel tänini eeskujuks oleva vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuse seadusega 1925. aastal. [—]. Lisaks sellele oli seatud Rahvaste Liitu vastuvõtmise tingimuseks vähemuste kaitse seadusandlik määratlemine. 

Henn-Jüri Uibopuu. Üldised inimõigused Eesti 1920., 1937. ja 1992. aasta põhiseadustes Juridica, 1997, nr 5, lk 235–236. 

Eraomandi- ja ettevõtlusvabadus, sotsiaalsed õigused 

Meil nõudsid põhiõiguste sissevõtmist põhiseadusse mõlemad tiivad: parem tiib — eraomandi ja eraettevõtluse tagamiseks. Sakslaste võitlus maavõõrandamise vastu käis õigusliku korra nimel. Sotsiaaldemokraadid taotlesid põhiõiguste sissevõtmist ametnike omavoli piiramise sihil ja iseseisvad sotsialistid sotsiaalsete õiguste deklareerimise mõttes. Seepeale võeti nad Põhiseadusse õiguste tagatiste kujul.  

Tollekordne peavõitlus käis sotsiaalpoliitilisel alal. Peale tungimas olid sotsiaalsed õigused. Prantsuse revolutsioonist alguse saanud, olid nad Nõukogude Vene „töörahva õiguste deklaratsioonis” (16.I 1918) leidnud oma äärmise väljenduse. Revolutsiooni tõttu seisid meilgi sotsiaalsed probleemid esirinnas. Pikemate heitluste järel kujunes neist Põhiseaduse § 25: majanduslik õiglus, inimväärse ülalpidamise tagamine, maa, eluaseme ja töö saamine, emade ja tööjõu kaitse, toetus nooruse, vanaduse, töövõimetuse või õnnetuse puhul.  

[—] Kui äärmiselt pahemalt tiivalt ette pandi (26. IV 1919), et juba ajutises põhiseaduses tagataks kõigile kodanikele õigus saada inimväärset ülalpidamist esimese järgu vajaduste rahuldamise näol, ja seda nimelt enne, kui on rahuldatud teiste kodanike vähem hädalised vajadused, siis paistis see liig olevat isegi sotsialistidele, kelle poolt arvati, et see seisab väljaspool võimalikkust. Võimalik olevat vaid töötajaile ja töövõimetuile eksistentsmiinimumi tagamine. Kodanlikult poolt kardeti sel puhul kuritarvituste kasvamist, soovitati toetustes piirduda kõige hädalisemaga, muidu aga inimväärne ülalpidamine tagada isikliku töö kaudu. J. Uluots arvas, et kui riik tagaks igaühele ülalpidamise, siis halvaks see kodanike töötahet. Sel korral tuleks kehtima panna ka töökohustus. Kodanik olgu kohustatud inimväärselt tööd tegema. Riik tehakse Leviaataniks, — kas aga seegi kõike seedib? Kui kõik võtta riigi kätte, siis riigi mõju läheb suureks, vaese kodaniku elu aga kibedaks.

Eduard Laaman. Kodaniku põhiõigused ja kohustused
Põhiseadus ja Rahvuskogu. Tallinn, 1937, lk 343, 355.
Rahvusarhiiv