1992 Põhiseadus

Sündmused, mis tegid võimalikuks uue põhiseaduse loomise 

16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu erakorralisel istungjärgul vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest, millega kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks ja teostajaks ning deklareeris oma seaduste ülimuslikkust Eestis. 

12. novembril 1989 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu otsuse ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta. Eesti inkorporeerimine NSV Liitu 1940. aastal kuulutati õigustühiseks. 

30. märtsil 1990 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest, millega NSV Liidu riigivõim Eestis tunnistati ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutati välja Eesti Vabariigi taastamine ja üleminekuperiood.  

16. mail 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti valitsemise ajutise korra alustest. Eesti riigivõimu-, valitsemis- ja prokuratuuriorganid lahutati NSV Liidu vastavast süsteemist. 

3. märtsil 1991 toimus referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise ja sõltumatuse küsimuses, iseseisvust pooldas 78% osalenutest. 

20. augustil 1991
võttis EV Ülemnõukogu vastu
otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. 

Otsuses sätestati, et põhiseaduse väljatöötamiseks moodustatakse Eesti Kongressi ja EV Ülemnõukogu esindajatest Põhiseaduse Assamblee.

3. septembril võttis EV Ülemnõukogu vastu otsused Põhiseaduse Assamblee valimistest ning tööülesannetest ja töökorraldusest. 

EV Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis
kuulutas välja Eesti iseseisvuse
Foto: T. Veermäe, Rahvusarhiiv 

13. septembril 1991 alustas tööd Põhiseaduse Assamblee.
Assambleesse kuulus 30 Ülemnõukogu ja 30 Eesti Kongressi lähetatud saadikut. Assamblee juhatajaks valiti Tõnu Anton, asejuhatajateks Lauri Vahtre ja Ülo Uluots. 

Põhiseaduse Assamblee
Foto: T. Veermäe, Rahvusarhiiv

Assamblee liikmed tööhoos. Vasakult:
1. Jüri Liim, 2. Andres Tarand, 4. Ülo Uluots,
5. Arvo Sirendi. Esireas Rein Järlik, Lehte Hainsalu
Foto: M. Lokk, Rahvusarhiiv 

Vasakult: Tõnu Anton ja Rein Taagepera
taamal Sulev Vahtre, Sergei Sovetnikov,
Juhan Kristjan Talve, Vello Salum
Foto: T. Veermäe, Rahvusarhiiv

Jüri Raidla: Assamblee poolt välja töötatav põhiseadus peaks olema ilmselt selle õiguslik poliitilise traditsiooni kandja ning edasiarendaja, mis kujunes välja Eesti Vabariigis aastatel 1920–1940. Tõsi, me peame teadma oma töös kõiki teisi õiguslikke ja poliitilisi koolkondasid, kogu maailma praktikat ja kogemust, kuid mulle tundub, et see ei ole veel põhjuseks, miks me peaksime sisenema teistesse õiguslik-poliitilistesse koolkondadesse ja kultuuridesse. Seda enam, et Eesti Vabariigi varasemate põhiseaduste ja teiste riigiõiguslike aktide analüüs, ekspertiis kinnitab nende dokumentide head juriidilist kvaliteeti.

Eesti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee
1. istungi protokoll, 13. september 1991.
Foto: G. Tsvetkov, Rahvusarhiiv

11. oktoobri istungil otsustati hääletuse tulemusena võtta põhiseaduse aluseks
Jüri Adamsi töörühma eelnõu. 

Jüri Adams: Kõnekeeles me oleme vist kõik korduvalt väitnud, et me teeme uue põhiseaduse projekti või uut põhiseadust. Tegelikult ma arvan, et see ei ole sisuliselt ega ka formaalselt õige, tegemist on siiski 1938. a. Eesti Vabariigi põhiseaduse kaasajastamise ühe katsega. Seda näitab nii projekti ülesehitus, mis on väga traditsiooniline, kui ka autorite püüd mitte väga kaugele minna, teha muudatused, mis on minimaalselt vajalikud. Nii et ma tahaks väita, et minu töögrupi tehtud projekt on 1938. aasta põhiseaduse, Eesti Vabariigi endiste põhiseaduste otsene järglane nii sisu kui vaimu poolest [—].

Eesti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee
5. istungi protokoll, 11. oktoober 1991.
Foto: T. Veermäe, Rahvusarhiiv 

Liia Hänni: Redaktsioonitoimkond – algul omaette, hiljem koos ekspertide ja teiste toimkondade esindajatega – kasutas oma koosolekuteks iga vaba hetke, võttes lahti ja pannes uuesti kokku põhiseaduse iga peatüki ja iga sätte. Pidasime tavaliselt oma koosolekuid Toompeal Valge saali naabruses asuvas ringlauaga ruumis [—]. Tihti lõppes koosolek alles südaööl, järgmisel päeval tuli aga assamblee täiskogu istungil töö tulemused ette kanda. Kokkuvõtete tegemiseks jäid öötunnid Kungla hotellis, kuhu ülemnõukogu liikmed olid majutatud. Juhtus, et mõne redaktsioonitoimkonnas kokku lepitud sätte lõplikul sõnastamisel tundsin kõhedust seda üksinda paberile panna – siis koputasin keset ööd sama koridori peal elava kolleegi Ülle Aaskivi uksele, et nõu pidada. Mõnikord valmistas see meile nalja –mõelda vaid, kaks öösärkides naist Eestile põhiseadust tegemas. Kui meie kahe nõust väheseks jäi, helistasime kolmandale, Marju Lauristinile, kes alati oli valmis kaasa mõtlema.

Põhiseaduse tulek. Tallinn, 2002, lk 162.
Foto: V. Puhm, Rahvusarhiiv 

Põhiseaduse Assamblee hääletas põhiseaduse eelnõu üle 14. veebruaril 1992 ja
esitas eelnõu pärast otsuse vastuvõtmist nii Ülemnõukogule kui ka Eesti Komiteele.
28. veebruaril kiitis Põhiseaduse Assamblee heaks rakendusseadused ja lõpetas tegevuse.

28. juunil 1992 toimunud rahvahääletusel võeti Eesti Vabariigi põhiseadus vastu. Rahvahääletusest võttis osa 2/3 Eesti kodanikest, kellest 92% hääletas põhiseaduse vastuvõtmise poolt. Seadus jõustus 3. juulil.

Põhiseaduse referendum 28. juunil 1992
Foto: P. Langovits, Rahvusarhiiv

1992. aasta põhiseadus lähtub Eesti riigi õiguslikust järjepidevusest. Eesti on iseseisev ja demokraatlik vabariik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas. Rahvas teostab oma võimu kas rahvahääletuse või Riigikogu valimisega. Rahvahääletuse otsus on riigivõimudele kohustuslik. Põhiseaduse mõningaid sätteid saab muuta üksnes rahvahääletusega. 
Eesti on parlamentaarne vabariik, kus kehtib võimude lahususe printsiip.
Seadusandlikku võimu teostab 101-liikmeline Riigikogu, mis valitakse neljaks aastaks.
Vabariigi Presidendi valib Riigikogu või parlamendiliikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest koosnev valimiskogu. Presidendi ametiaeg kestab viis aastat.

Põhiseadus on hea siis, kui ta peab ajaproovile vastu, s.t teda ei ole lihtne muuta ja iga muutmine on eraldi sündmus. Kui juhuslikule poliitilisele tõmblusele või moevoolule saab reageerida ühiskonna aluskokkuleppe muutmisega ja seega hetkel targana näiva ikkagi teoks teha, on põhiseadus tegelikult kehv. [—] Põhiseadused ei olegi enamasti mõeldud kirjeldama ühiskonnaelu detaile. Nad loovad raamistiku, mille sees tuleb rahva mandaadiga seadusandjal teha valikuid. Ka mõne küsimuse rahvahääletusele panek on vajalik. Põhiseaduse areng ajaloolises ja võrdlevas vaates.

Ülle Madise. Põhiseaduse areng ajaloolises ja võrdlevas vaates
Juridica, 2019, nr 1, lk 3.