1937 Põhiseadus

1. jaanuaril 1936 teatas riigivanem Konstantin Päts, et uue põhiseaduse väljatöötamiseks tuleb kutsuda kokku Rahvuskogu.
23.–25. veebruaril 1936 korraldati rahvahääletus, mis andis riigivanemale volitused kahekojalise Rahvuskogu kokkukutsumiseks. Esimene koda oli 80-liikmeline ja moodustati üldiste valimistega; teine, 40-liikmeline koda esindas omavalitsuste ja kutsekodade ning riigivanema nimetatud isikuid.
Rahvuskogu peamiseks ülesandeks sai uue põhiseaduse väljatöötamine. Erakondade tegevus oli endiselt keelatud. 

Johan Laidoner: Nüüd on suund selgelt välja öeldud: viia rahvas ja riik niisugusele korrale, kus ei oleks kartust, et ta võiks sattuda rappa, nagu seda viis meie endine põhiseadus. Asutava Kogu poolt vastu võetud põhiseadus viis meie riigi ja rahva niisugusesse seisukorda, kus revolutsioon oli iga silmapilk lahti pääsemas. Uue põhiseadusega pendel oli kõikunud teise äärmusesse. [—] Kuid ei saa ka salata, et teisel põhiseadusel on suured teened ja need seisavad selles, et ta aitas ülemineku korda tasakesi teha, et meil ei tulnud verevalamist ja meil ei olnud tarvis minna partei äärmusesse. Olen kindel, et võime uue põhiseaduse kokku seada ja maksma panna suuremate vapustusteta. 

Valimisi ei saa praegu lubada
Kaja, 6. oktoober 1934, lk. 3.
Foto: Parikas, Rahvusarhiiv
Kaarel Eenpalu

Karl Einbund: Meie ei või valimistele minna selle põhiseadusega, sest see põhiseadus annab kõige otsesemad võimalused diktatuuri maksmapanemiseks. [—] Seepärast peame saama uue põhiseaduse niisugusena, mis hoiab ära võimuhaaramise, mis oleks kindlaks toeks valitsuse organitele ja kindlustaks üllatuste ärahoidmist. Sel põhjusel tuleb rõhutada, et meie põhiseadus tahab muutmist. Põhiseadus vajab muutmist, kuna ta võimaldab diktaatorlikku võimuhaaramist.

Põhiseadus vajab muutmist…
Kaja, 6. oktoober 1934, lk. 3.
Foto: Parikas, Eesti Rahvusraamatukogu  

23. veebruaril 1937 esitas riigivanem Rahvuskogule arutamiseks uue põhiseaduse eelnõu. Opositsiooni ettepanekuid arvesse ei võetud, tehti vaid pisiparandusi.

Põhiseaduse kava väljatöötamiseks moodustatud erikomisjon. Vasakult: riigivanema esindaja Rahvuskogus, kohtuministeeriumi nõunik Johannes Klesment; Rahvuskogu II koja liige ja üldaruandja, vandeadvokaat Ado Anderkopp; riigisekretär Karl Terras; Rahvuskogu II koja liige, ajalehe Vaba Maa peatoimetaja Eduard Laaman; Rahvuskogu II koja liige, Riigikohtu liige Anton Palvadre; Rahvuskogu II koja liige, Riikliku Propagandatalituse juhataja Hugo Kukke.
Foto: Parikas, Rahvusarhiiv 
Rahvuskogu põhiseaduse vastuvõtmise komisjon.
Ees keskel Jüri Uluots. 
Rahvusarhiiv 
Rahvuskogu esimees ja põhiseaduse üldaruandja
Jüri Uluots
Rahvusarhiiv

28. juulil võeti Rahvuskogu kodade istungil põhiseadus vastu.
Seadus jõustus 1. jaanuaril 1938.
10. jaanuaril moodustati Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde keskjuhatus

Uue põhiseaduse kohaselt oli Eesti Vabariik demokraatlik riik, kus kõrgeim võim kuulus rahvale, kuid uus põhiseadus kaotas rahvaalgatuse, piiras rahvahääletuse võimalusi, vähendati rahvale varem kuulunud õigust osaleda põhiseaduse muutmisel ja piirati ka mõningaid kodanikuõigusi.
Põhiseaduse kohaselt loodi suurte volitustega presidendi institutsioon ja vähendati parlamendi osakaalu. Rahvas sai õiguse valida presidenti, kui parlamendi mõlemad kojad ja omavalitsuste esindajate kogu ei pakkunud välja sama kandidaati.
Kahekohaline parlament koosnes Riigivolikogust, mille 80 liiget valiti otsestel ja ühetaolistel üldvalimistel, ning Riiginõukogust, mille 10 liiget valis riigivanem ja 30 liiget kohalikud omavalitsused, kutsekojad, kohtud, ülikoolid, kirik, Kaitseliit, Vabadusristi kavalerid ning saksa kultuuromavalitsus. Parlamendi volitusi pikendati viie aastani.
Loodi õiguskantsleri ametikoht. 

Riigivanem Konstantin Päts allkirjastamas Rahvuskogu vastuvõetud põhiseadust ja selle elluviimise seadusi, 17. august 1937.  
Foto: A. Kalm, Rahvusarhiiv 
Vabariigi Valitsus uue põhiseaduse jõustumise ööl 
Rahvusarhiiv 

Uue põhiseaduse kajastusi ajakirjanduses

Meie uus põhiseadus on enam praktilise kui teoreetilise riigimõtte vili. [—] Meie 1937. a. põhiseadus on mitmeti kompromiss 1920. ja 1933. a. põhiseaduste vahel, eriti mis puutub presidendi võimupiiridesse. Selle kõrval kannab ta aga sootuks uusi jooni, mis eriti ilmsiks tulevad kodanike põhiõiguste kitsendamises, presidendi valimisviisi muutmises ja parlamendi teise koja loomises. Kokku moodustavad need üldpildi – konservatiivsest poliitilisest süsteemist, konservatiivsest demokraatiast.

Eduard Laaman. Uue põhiseaduse konservatiivne demokraatia
ERK : üld-, majandus- ja kultuurpoliitiline ajakiri, 12. aprill 1938, nr 1, lk 1–2.

Võimu ainuke algallikas olgu rahvas : praegune põhiseadus võiks tekitada meelepaha presidendi ülevõimu tarvitamise vastu : Riigivanem Pätsi kõne
Vaba maa, 20. jaanuar 1936, lk 3.

Mis kõneldakse Rahvuskogus põhiseaduse eelnõust
Päewaleht, 3. märts 1937, lk 4.

Põhiseadus valmis
Päewaleht, 29. juuli 1937, lk 2.

Täna oodata otsust: Kuidas pannakse põhiseadus maksma
Uus Eesti, 17. august 1937, lk 1.

Äsja jõustunud uue põhiseadusega näib meil pikkade ootuste järel lõpuks saabuvat ajajärk, mis tõotab kaasa tuua normaalsemaid poliitilisi olusid. Kestev ja tülikas põhikorra-kriis on nähtavasti möödumas.
Uus põhiseadus tahab jälle kehtima panna kindlama õigusliku korra ja rajada seaduspärased eeldused rahva aktiivseiks poliitilisiks eneseavaldusiks.
Millisel seisukohal ka ei asutaks selle põhiseaduse aluseks võetud eri põhimõtete suhtes, tuleb igal juhul tervitada juba seda tõsiasja ennast, et meil on jälle tagasi jõutud põhiseadusliku korrani ja et uus põhiseadus selle ausal ja korrektsel teostamisel võib meid tagasi viia teatava, tõsi küll, üsna mõõduka demokraatliku režiimi juurde.

Peeter Tarvel. Uue põhiseaduse jõustumise puhul Akadeemia, detsember 1937, nr 6, lk 329.
Foto: Rahvusarhiiv


23. augustil 1939 kirjutasid Nõukogude Liit ja Saksamaa alla Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle lisaprotokollidele, mis tähendas Eestile kuulumist Nõukogude Liidu huvi- ja mõjusfääri.
28. septembril 1939 kirjutas Eesti alla nn baaside lepingule.

Rahvusarhiiv


Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi:
21. juunil 1940 vabastas president Konstantin Päts ametist Vabariigi Valitsuse ja nimetas uueks valitsusjuhiks Johannes Vares-Barbaruse. 5. juulil saadeti Riigikogu laiali ja 21. juulil toimus okupatsiooni tingimustes valitud Riigivolikogu avaistung.
Eesti Vabariik nimetati ümber Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks.