1933 Põhiseadus

Maailma haaranud majanduskriis ei jätnud puutumata ka Eesti Vabariiki. Majanduslik, sisepoliitiline ja põhiseaduslik kriis sillutas teed põhiseaduse muutmisele ja autoritaarsele režiimile üleminekule.

„[—] rahval on tung vabaduse järgi, kui ta on surve all (nagu ta oli seda Vene tsaaririigis); kui tal on aga suur vabadus (nagu tal see oli 1920. a. põhiseaduse järgi), siis tekib tas igatsus käskude saamiseks. Säärane on vahelduv liikumine riigikorra arenemises mitte ainult meil, vaid ka mujal.“

Nikolai Maim. Riigiõigus. II. Positiivne riigiõigus. Tartu, 1935, lk 26.

Põhisseaduse muutmise katsed ja kolm rahvahääletust

Esimese katse põhiseadust muuta tegid juba kommunistid 1922. aasta kevadel, kuid Riigikogu lükkas eelnõu tagasi. Ka Konstantin Päts oli pärast põhiseaduse kehtestamist alustanud paranduste kirjapanemist. Eelnõu esitas ta Riigikogu rühmadele 1924. aastal pärast kommunistide riigipöördekatset; see nägi ette presidendi ametikoha sisseseadmise. Riigikogusse arutamiseks aga parandused ei jõudnud. Esimese eelnõu esitas Riigikogu juhatusele 1926. aastal Põllumeeste Kogude rühm ja ka see eelnõu nägi muu hulgas ette rahva poolt valitava presidendi ametikoha loomise. Ka see eelnõu ei jõudnud hääletuseni. Järgnevatel aastatel esitati Riigikogule arutamiseks arvukalt põhiseaduse muutmise eelnõusid, neist kolm pandi rahvahääletusele.

23.–24. märtsil 1932 võttis Riigikogu vastu Põllumeeste Kogude ja Rahvaerakonna algatatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mis nägi ette 80-liikmelise Riigikogu valimise iga nelja aasta järel. Presidendikandidaat pidi koguma 10 000 häält. Presidendil oli õigus Riigikogus vastuvõetud seadus tagasi saata, tal oli õigus välja anda seaduse jõuga dekreete ning ennetähtaegselt kuulutada välja Riigikogu valimised.
13.–15. augustil toimus Riigikogus koostatud põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvahääletus. Eelnõu lükati tagasi. Et hääletamine oli kohustuslik (mittehääletajaid trahviti), siis osales selles 90% hääleõiguslikest kodanikest.

Novembris 1932 esitasid Riigikogu juhatusele põhiseaduse muutmise seaduse eelnõud vabadussõjalased ja Rahvuslik Keskerakond.
Veebruaris 1933 lükati vabadussõjalaste eelnõu tagasi ja Riigikogu pani hääletusele oma eelnõu, mis nägi ette 100-liikmelise Riigikogu valimise iga nelja aasta järel proportsionaalsuse põhimõttel isikuvalimise võimalusega, presidendile edasilükkava veto õiguse, piiratud dekreediõiguse ja parlamendivalimiste väljakuulutamise õiguse andmise ning presidendi ametiajaks viis aastat.
10.–12. juunil toimus rahvahääletus, 67,3% hääletanuist oli eelnõu vastu. Eelnõu lükati tagasi.

Kaks eelnõu
Gori. Kaks põhiseaduse muutmise eelnõu  
Tuntud ja tundmatu Gori. Tallinn, 2003.
Eesti Rahvusraamatukogu

Meil on praegu kaks põhiseaduse muutmise kava päevakorral. Arvan, et neist on meile kohasem riigikogu kava, kuna vabadussõjalaste oma vastuvõtmisega satuksime ühest äärmusest teise. See ei vastaks meie rahva tõsisele ja rahulikult edasipüüdvale iseloomule. Ühest äärmusest teise paiskumist ei luba meile ka geograafiline asend, kuhu saatuse tahtel meie rahvas on paigutatud. Vabadussõjalaste kava on koostatud diktatuuri põhimõtetel. Nende president oleks diktaator, kes võiks maksma panna ka eelarvet, ometigi on riigi eelarve arutamine ja maksmapanek parlamendi üheks põhiõigustest. Diktatuuri juures oleks kannatavaks pooleks Eesti põllumees. Linn kui kiirelt reageeriv, saaks valitsusvõimule uute sammude puhul rohkem mõju avaldada kui maa, kus juba kokkutulek raskem, rääkimata talumehe vähem paenduvast ning pikalt järelkaaluvast iseloomust.


Osakar Köster. Presidendi – diktaatori vastu! – Pööre. Tallinn, 1933, lk 14.

14.–16. oktoobril 1933 toimus vabadussõjalaste eelnõu rahvahääletus. Vabadussõjalaste pakutud põhiseadusemuudatuste poolt hääletas 72,7% hääletanuist. Eelnõu kohaselt pidi Eestist saama presidentaalne riik, 50-liikmeline Riigikogu oli riigipea nõuandev organ.

24. jaanuaril 1934 jõustus muudetud põhiseadus, Eestist sai presidentaalne vabariik.

Rahva poolt viieks aastaks valitud riigivanem ei olnud Riigikogu ees vastutav ja parlament ei saanud sundida teda tagasi astuma. Riigivanemal oli õigus Riigikogu ülesandeid ja õigusi piirata ning Riigikogu laiali saata ja kuulutada välja uued valimised, panna Riigikogu vastuvõetud otsustele veto ja anda dekreedina seadusi. Riigivanem esindas riiki, sõlmis välislepinguid, nimetas ametisse valitsuse ja kõrgemad riigiametnikud, juhtis sise- ja välispoliitikat. Konstantin Pätsist sai peaminister riigivanema ülesannetes ja kaitseväe kõrgeim juht.
Parlament oli 50-liikmeline ja tema volitused kestsid neli aastat. Täidesaatvat võimu hakkas teostama riigivanemale allutatud valitsus eesotsas peaministriga.

Riigivanem K. Päts Eesti Vabariigi uue põhiseaduse jõustumisotsusele alla kirjutamas (seisab riigisekretär Karl Terras), 23. jaanuar 1934. Rahvusarhiiv 
Valitsuse põhiseaduse jõustumisele pühendatud pidulik koosolek, 24.–25. jaanuar 1934.
Rahvusarhiiv 
Manifestatsioon uue põhiseaduse kehtima hakkamise puhul.
Foto: A. Kalm, Rahvusarhiiv 

Veretu riigipööre

12. märtsil 1934 korraldas peaminister riigivanema kohustes ja kaitseväe kõrgeim juht Konstantin Päts sõjaväele tuginedes veretu riigipöörde. Kuueks kuuks kehtestati kaitseseisukord, kindral Johan Laidoner kinnitati kaitsevägede ülemjuhatajaks ja sisekaitseülema kohusetäitjaks. Eesti Vabadussõjalaste Liit suleti, kaitsepolitsei alustas vabadussõjalaste vahistamist. 16. märtsil toimus Riigikogu viimane koosolek. 19. märtsil andis riigivanem riigivanema ja Riigikogu valimiste edasilükkamise dekreedi.

15. septembril teatas siseminister Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) ajakirjanikele, et edaspidi hakkab Riigikogu kogunema ainult erakorralisteks istungjärkudeks, mis toimuvad vaid valitsuse kutsel ja valitsuse kinnitatud päevakorraga.
22. septembril andis kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner sundmääruse erakondade tegevuse peatamise kohta, nende juhatused võisid koguneda ainult majandusküsimuste arutamiseks.
3. oktoobril teatas valitsus, et Riigikogu selles koosseisus enam kokku ei kutsuta.
V Riigikogu volitused lõpetas riigihoidja Konstantin Päts alles 1. jaanuaril 1938,
kui jõustus uus põhiseadus.

Meie põhiseadus ei hävitanud parlamentaarset korda, vaid ainult parlamendi valitsemise kitsamas mõttes. Põhiseaduse muutmisega on Eesti muutunud riigipeata parlamentaarsest vabariigist riigipeaga konstitutsiooniliseks vabariigiks.

Nikolai Maim. Riigiõigus. Loeng. Tartu, 1936, lk 271.
Foto: H. Riedel, Rahvusarhiiv

Kajastusi ajakirjanduses

Kuidas edasi
Kaja, 7. detsember 1924.

Põhiseadus ja presidendi instituut kaalumisel
Päewaleht, 11. juuli 1931.

Rahwas otsustas: wastu 333.045, poolt 161.089 häält
Päewaleht, 14. juuni 1933. 

Põhiseaduse muutmine otsustatud
Postimees, 18. oktoober 1933. 

Riigiwanem lõpetas riigikogu erakorralise istungjärgu
Päewaleht, 3. oktoober 1934.