1920 Põhiseadus
4. juunil 1919 moodustati Asutavas Kogus erakondade proportsiooni alusel põhiseaduse komisjon.
Komisjoni kuulusid Johan Jans, Emma Asson, Minni Kurs-Olesk,
Jaan Vain, Karl Ast, Ado Anderkopp, Lui Olesk, Tõnis Kalbus,
Julius Seljamaa, Kaarel Parts, Karl Einbund, Jakob Westholm,
Andres Loorits, Nikolai Kann ja Jüri Uluots.
Esimesel
koosolekul valiti komisjoni esimeheks Julius Seljamaa ja abiks
Karl Ast, sekretäriks Andres Loorits ja abiks Jakob Westholm.
Oktoobris valiti komisjoni esimeheks Peeter Ruubel ning nädal
hiljem Jaan Poska.
Komisjonis töötasid asendusliikmetena
mh August Rei, Otto Strandman, Jaan Teemant, Nikolai Maim ja
Hans Kruus.
Põhiseaduse väljatöötamiseks analüüsiti Soome, Saksa ja Tšehhoslovakkia põhiseadusi, Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa konstitutsiooni rakendamise praktikat ning uusi riigiõiguslikke seisukohti. Põhjalikult arutleti valitsemise korraldamise ja riigipea institutsiooni küsimusi.
Põhiseaduse arutamise esimene päev
Tallinna Teataja, 29. mai 1920.
Põhiseaduse vastuvõtmise puhul
Tallinna Teataja, 22. juuni 1920.
Sotsiaaldemokraadid taotlesid vabariigi valitsemise ajutise korra edasiarendamist. Tööerakond „soovis Schveitsi kujulist konstitutsiooni“. Sotsialistid-revolutsionäärid rõhutasid omapoolse soovina põhiseadusega „töörahvale inimeseväärilise elamise õiguse kindlustamist“. Kristlik Rahvaerakond polnud veel valmis oma seisukoha väljaütlemiseks. Vaid Maarahva Liidu esindaja Jüri Uluots suutis punktuaalselt formuleerida rea taotlusi, pidades muuhulgas vajalikuks täidesaatva võimu andmist Senatile, „kelle liikmed valitagu maakondade ja suuremate linnade poolt igaühelt eraldi. Sel viisil väheneks valitsemises parteilikkus, ametitesse pääseksid tublimad jõud ja kohalikud huvid leiaksid rohkem kaitsmist“. Senati formuleerimise printsiibile oponeerisid tugevasti Asutava Kogu enamusse kuulunud sotsiaaldemokraadid ja rahvaerakondlased.
Küllo Arjakas. Jaan Poska Asutava Kogu liikmena ja Eesti Vabariigi põhiseadust loomas. –
Jaan Poska oma ja meie ajas. Artikleid ja mälestusi. Tallinn, 2010, lk 338.
15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi
põhiseaduse.
Selle alusel korraldati Eesti elu järgneva 14 aasta jooksul.
Põhiseaduse kohaselt oli Eesti demokraatlik, parlamentaarne
vabariik, kus kõrgeima võimu kandja – rahvas – sai oma tahet
ellu viia parlamendivalimiste, rahvahääletuste ja
rahvaalgatuste kaudu. Riigi esinduskoguks sai ühekojaline 100
liikmega Riigikogu. Presidendi institutsiooni ei loodud,
esindusülesandeid täitis peaminister, keda nimetati
riigivanemaks. Valitsuse määras ametisse ja vabastas ametist
Riigikogu ning valitsus oli parlamendi ees vastutav.
Põhiseadust
iseloomustab ka proportsionaalne valimissüsteem ilma
minimaalse häältekvoodita (soosis väikeparteisid), naiste ja
meeste võrdõiguslikkuse rõhutamine, vähemusrahvuste õiguste ja
kultuurautonoomia sätestamine ning streigivabaduse
garanteerimine.
Peatükis „Eesti kodanikkude põhiõigustest“ sätestati võrdsus seaduse ees. Põhiõiguste kataloog sisaldas olulisemaid klassikalisi vabaduspõhiõigusi: kodu puutumatus, usu- ja südametunnistusevabadus, teaduse-, kunsti- ja väljendusvabadus, sõnumisaladus, liikumis- ja elukohavalikuvabadus, koosolekuvabadus, kutsevabadus ja omandivabadus jt. Majandusliku elu korraldamine pidi vastama õigluse põhimõtteile, et kindlustada inimväärne ülalpidamine.
Ado Anderkopp: [—] tekib tahtmata küsimus, kas on üldse [—] tarvilik ära määrata põhiseaduses lähemalt neid üldisi lauseid, mis kodanikkude vabadustest, õigem õigustest ja kohustustest kõnelevad, mida eriseadused suuremas osas muuta võivad, või pole seda tarvis teha.
Asutava Kogu protokoll nr 133, 27. mai 1920
Õieti peab ütlema, et ajalugu siin võiks õpetusandjaks olla – ajalugu, mis näidanud on, et sarnased deklaratsioonid, mis kodanikkude õigusi ainult üldistes sõnades puudutavad, kaugeltki seda otstarbet pole kätte saanud, mis nende peale on pandud.
Foto: Parikas, Rahvusarhiiv
9. augustil avaldati põhiseadus avaldati Riigi Teatajas. Asutava Kogu vastava otsuse kohaselt hakkasid kehtima Riigikogu valimisi puudutavad osad.
21. detsembril jõustus põhiseadus lõplikult päev pärast Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamist Riigi Teatajas.
Esimese põhiseadusega oli Eesti riigil õiguseks vormitud kõik liberaalsele rahvusriigile omased ja vajalikud põhitunnused: see, kes moodustab riigi rahva ja milline on riigi territoorium, ning ka see, milles leiab väljenduse Eesti omariikluse suveräänsus.
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2017, lk 19.